Potaste metsavahikordon

1760ndate aastate keskpaiku ehitati Põltsamaa jõe kaldale potaseahi, milles hakati potast keetma. Potast  vajas Laashoonele ehitatud klaasikoda, aga seda veeti ka Riia ja Peterburi kaudu välismaale. Potast keedeti puutuhast ja potase keetmise jääkidest (läbikeedetud tuhk) moodustus jõekaldale kõrge küngas, millele 19. sajandi algupoolel rajati kõrtsihoone. Potase keetmise järgi sai ka koht nime - Potaste. Aastast 1870 asusid sinna elama Jaan ja Ell Meerits, kes pidasid kõrtsi edasi. Potastes oli Võsiku mõisa kõrts, mis töötas aastani 1898. Kolga–Jaani kirikuõpetaja ja karskustegelase eestvedamisel suleti kõik piirkonna kõrtsid. Hiljem sai kohast metsavahi koht, kus perepoeg Martin Pekk  pidas metsavahi ametit. Martinil oli poeg Hugo, kes nõukogude ajal  oli 23 aastat metsatehniku ametis.

Metsavendade aegu süüdistasid „punased“ Potaste talu peremeest metsavendade aitamises ( paadiga üle jõe viimises) Selleks, et „punased“ ei saaks esitada süüdistusi, ehitas peremees jõele jalgsilla. Ka kohalikel inimestel oli vaja minna üle jõe.

Potastes on peetud aastakümneid mesilasi ja kogutud head ja puhast mett, sest koht on metsade keskel ja mesilaste korjepõllud puhtad