Klaasikoja hoonestusest ja sisustusest
Klaasikoja tootmishoone paiknes vana XIX sajandil ehitatud metskonna kontorihoone lõunapoolse otsa kohal. Arvatavasti oli tootmishoone nelinurkse kavatisega, mille külje pikkus võrdus üldjoontes pealeehitatud hoone laiusele. Võib järeldada, et hoone-väline nn „puhtam osa“ asus idapoolsel küljel, teise kaevandi kohal, kus paljastus põllukivide rida ja tellistest pärand. On üsna tõenäoline, et umbes samal kohal paiknes ka tollal trepikoda, mida toestasid säilinud põllukivid, kuna tellistest laotud pikk põrand oli osaliselt või täielikult sammastega toestatud varikatuse all. Ilmselt põhjustas põranda ehitamist asjaolu, et mergel, mis säilitas endas kaua niiskust, oli siinkohal üsna maapinna lähedal. Sellest tingitult oli pinnas eriti kevadel kaua jahe, niiske ja kleepuv.
Hoone läänepoolset maa-ala kasutati nähtavasti tööstuslikuks otstarbeks. Siia toimetati tööprotsessis ja remonditöödel tekkinud jäätmed juba tööstuse algusaastatel. Seda näitab ka põhjakihis säilinud 23 cm laiune ja 4-5 cm paksune okaspuidust laud, mis suundub siia praeguse hoone lõunapoolselt nurgalt. Ilmselt kasutati seda siin kui aluslauda jäätmete kärutamisel, säilmetest nähtub, et ka läänepoolsele hooneküljele ehitati postidele toetuv varikatus. Ei ole teada, kus paiknesid siis ettevõtte abihooned, kuid arvestades, et nendele pidi olema võimaldatud vaba juurdepääs, võisid need paikneda samuti ainult tootmishoone lääneküljel. Siit läheb veel praegugi vanade puudega äärestatud tee jõele ja maanteele.
Kaevetöödel paljastatud säilmetest nähtub, et hiljem Laashooneks nimetatud ettevõtte rajamisel siinsesse metsa püstitati esialgu kerge ehitis, mida hiljem täiustati ja tugevdati. Hoone sisustusest (ahjudest) puuduvad kahjuks kindlamad teated, kuna nende säilmeid varjab hilisem pealeehitamisel jäänud püsima.
Silmas pidades tootmishoone suhteliselt väikest mahutavust, ei ole põhjust siit suuremaid ahjukomplekte otsida. Kuid arvestades ettevõte küllaltki mitmekesist toodangut ning iga-aastast arvukat spetsialistide koosseisu, pidi siin olema üks või kaks suurt sulatusahju, mille juures võis korraga klaasimassi ümber töötada vähemalt 5-6 inimest. Sellele lisaks pidi siin asum ka lehtklaasi/ karastus- ja jahutuahi, võimalikeks eritöödeks väikesemõõtmeline sulatusahi ning kindlasti jahutusahi, mida tollal nimetati ka hoidlaks.
Toodeti mitmesuguseid pudeleid ja kaunistati sageli väga erinevate tehnikatega. Kasutati peamiselt apteekides, likööri ja lõhnaõlide müümisel. Levisid ulatuslikult XVIII saj.
Nagu teistes XVIII saj klaasikodades Eesti- ja Liivimaal, toodeti ka Laashoones sajandile tüüpilisi pudelivorme. Seejuures äratab tähelepanu, et siin toodeti eriti mitmekesiseid pudelitüüpe. Kõigepealt tuleb nimetada mahukaid, silindrikujulisi pudeleid. Nende üheks iseloomustavaks tunnuseks on kõrge kael ja tugevalt ülessurutud põhi. Kaela suudme ümber on sulatatud võru, mida mõnikord vajutati vastava tööriistaga paelaks. Võru ülesanne oli kõigepealt praktiline: selle taha seoti suudmekate ning oli seejuure ühtlasi ka nii nimetatud tilgapüüdjaks.
Üldiselt leidus Laashoones seda liiki pudeleid siiski vähem kui teistes, varem kaevandatud ettevõtetes. Neid kasutati kõigepealt veinide säilitamiseks ja müümiseks. Samuti toodeti Laashoones ka neljatahulisi, sealhulgas ristküliku põhivormiga pudeleid. Veel rohkem valmistati kaheksatahulisi pudeleid. Iseloomulik on see, et küljed ei ole alati ühelaiused. Seda tüüpi pudelite materjal on roheline, kuid suhteliselt puhas.
Kaevandamisel ilmes, et Laashoones toodeti ka väikesemõõdulisi pudeleid. Pudeli keha on kas silindrikujuline või pisut kooniline, ülespoole ahenev. Põhjad on neil võlvitud, kaelad lühikesed. Materjal on heleroheline ning sisaldab peeni mullikesi. On täiesti võimalik, et Laashoone klaasikoda oli Eesti teritooriumil ainus või üks vähestest, kus toodeti seda tüüpi pudeleid.
Tähelepanu väärivamate eksponaatide hulka kuuluvad kahtlemata pudelimärgid. Neid esines siin kahes erinevas kujunduses. Esimese märgi ülaosale on paigutatud kolme haruga kroon, mille all initsiaalid - W L. Märki ääristavad punktikesed.
Teist kujundust esindab kaks leidu. See on kettakujuline pudelimärk. Sellel esineb nagu eelmiselgi, kolme haruga kroon. Krooni all, märgi keskosas sõna „London“. Märgi alumist osa täidavad venekeelsed kirjatähed B Д. Märki äärestavad peened punktikesed.
Edasi esineb rida leide, mis viitavad mitmesuguse otstarbega nõude tootmisele. Nii valmistati siin näiteks majapidamise, võib-olla ka apteegi tarbeks purke. Rohkearvulised leiud tõendavad, et ka siin valmistati palju tüüpilisi piimakausse. Leidus ka nõudlikuma kujundusega klaasesemete fragmente. Huvitava näitena esineb siin kannu või kruusi käepide. Käepide on laialeheline, selle pikisuunda on vajutatud lainjad voldid. Leid omab olulist tähtsust stiilielemendina.
Edasi peatume ühe leiugrupi juure, mille päritolu ei ole täpselt määratlev. Selles grupis esineb kaks õhukest, helerohelise värvusega kettakest. Neid läbib keskelt umbes 6 mm suurune ava, mille purunenud servad reedavad, et siia juurde kuulus veel mingisugune teine detail. Kuna kolmanda leiuna esineb grupis rõngake, mille südamikus 5 mm läbimõõduga augukese servadel on säilinud mõlemal küljel samuti murde jälgi. Võib oletada, et eelpool nimetatud kettakesi ühendas omavahel kõneall olev rõngas. Selliselt esitatud leid näib pärinevat ehete grupist. Kui leid kuulub ehete gruppi, siis jääb see meie muuseumides talletatud arhailise iseloomuga ehete kõrval võõrapäraseks ja ainulaadseks. Võimalik, et seesugune hinnaline ehe valmistati siin jõukama klassi tarbeks.
Heatasemeline oli värvustatud klaas. Kahjuks leidus sellest materjalist ainult kuulikesi, tilku ja sulameid, seepärast ei ole teada, mida toodeti siin nimetatud materjalist. Üldiselt on värvustatud klaasi värvigamma kitsas- roheline ja sinine.
On teada, et Laashoones toodeti vähemal hulgal ka aknaklaasi. Kuigi kirjanduses mainitakse selle tooteliigi madalat kvaliteeti, mis olevat tingitud sobimatuist klaasiliivadest, näitavad ometi vastavad leiud ka häid ja väga häid tulemusi. Esineb rohelise aknaklaasi kõrval ka täielikult värvusetut klaasi. Kindlasti kasutati nende valmistamiseks välismaalt toodud klaasiliivasid. Aknaklaasi murdmine toimus kohapeal, seda näitavad vastavad teemantlõike jäljed.
Arhiivimaterjalides ega kirjanduses ei esine andmeid, et Laashoone klaasikojas oleks valmistatud peegliklaasi. Kaevetööde tulemusest võib aga oletada, et siin tegeleti ka selle tööga, kuigi piiratud ulatuses.
Kuna klaasiliivasi siin eriti ei ole, veeti seda, põhiliselt talvekuudel, kas siis Meleski lähedalt Nõmme külast või Kukemiku talu maa-alalt. Näib, et hangiti ka Võrtsjärve liiva ja kasutati siin piiratud hulgal. Kindlasti toodi aga paremate ja värvivabade klaaside valmistamiseks liiva välismaalt, kõigepealt Hollandist ja ka Saksamaalt.